2. NÄDALA BLOGIPOSTITUS


Selle nädala blogi teemaks oli välja tuua kaks tehnoloogiat, praktikat või kommet, millest üks on jäänud tänapäevani kasutusse ning teine on mingil põhjusel välja surnud.


Esimesena alustaksin tehnoloogia vidinast, mis esmakordselt leiutati 1972. aastal, kuid on tänapäevani väga laialdaselt kasutusel. Nimelt räägin ma mängukonsoolidest. Esimeseks mängukonsooliks oli Magnavox Odyssey, mille riistvara kujundas Ralph H. Baer Sandersi juhtimisel väike meeskond. Mängukonsool töötas nii, et see ühendati televiisoriga ning sellel sai mängida kahe ristküliku kujulise puldiga, mis olid mängukonsooli juhtme teel ühendatud. See konsool oli väga algeline ning sellel oli võimalik mangia vaid sinna sisseehitatud mänge. Videokonsoolid on aja jooksul palju arenenud ning nüüd on ilmselt kõige levinum konsool 1994. aastal loodud PlayStation. Tänapäeval on mängukonsoolidega võimalrik teha ka palju muud, kui videomänge mängida. Isiklikult ei ole mina oma mängukonsooli (PlayStation 4) ammu kasutanud mängimiseks, vaid hoopis YouTubest videoteknik vaatamiseks ja samuti Netflixi jaoks. Kuid mängukonsoolide konseptsioon on kasutusel tänapäevani ning paljud inimesed eelistavad just neid arvutitele. (americanhistory.si.edu)


Teiseks tooksin välja tegevuse, mida mina lapsepõlves veel tegin, enne kui endale telefoni sain. Selleks on sõpradega välja minemisel nende maja juurde minemine ning uksele koputamine, et küsida, kas sõber on kodus. Minu lapsepõlves oli see tavaline tegevus, kuid arvan et tänapäevaks on see peaaegu täiesti välja surnud. Näiteks, ei käi minu väikevend enam kunagi nii väljas, et enne ei oleks sõpradele helistanud või Messengeris kirjutanud. Alati lepitakse eelnevalt telefoni teel kokku, kuhu minnakse, mis kell ja kellega. Reaalsuses on raske öelda, kas see komme on täiesti välja surnud või tehakse seda siiani, aga mulle tundub pigem, et see on ära unustatud ning asendunud tehnoloogiaga.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist